materjal vs mõte
TAUSTTEAVE ÕPETAJALE - MUUSEUMIKOGUDE SÄILITAMISE PÕHIMÕTTED
TAUSTTEAVE ÕPETAJALE - MUUSEUMIKOGUDE SÄILITAMISE PÕHIMÕTTED
MÕISTED:
Muuseum – ühiskonna teenistuses üldsusele avatud mittetulunduslik asutus, mille eesmärgiks on pakkuda õppimise ja vaimse naudingu saamise võimalust. Muuseum kogub, konserveerib, uurib, suhtleb, eksponeerib inimese ja tema elukeskkonnaga seotud esemeid ning suulist pärimust.
Säilitamine (restaureerimine, konserveerimine) – tegevused, mille eesmärgiks on aeglustada objektide vananemist, takistada nende lagunemist ja pikendada kasutusaega.
Konservaator-restauraator – isik, kes on professionaalselt ette valmistatud tegelemiseks esemete ja kunstiobjektide säilitamisega.
Kaasaegne kunst ja nüüdiskunst – nüüdisaegne kunstiväliseid materjale kasutav kontseptsioonist lähtuv ja ekperimenteeriv kunst. Eesti Kunstimuuseumi käsitluses kuuluvad siia kunstitööd alatest 1960. aastatest, mil kunsti hakati tegema leidobjektidest, taiesed muutusid liikuvaks ja tekitasid valgust, uute väljendusvahenditena võeti 1980. aastate teisel poolel kasutusele installatsioonid ja performance’id; 1990. aastate alguses lisandusid videokunst, elektrooniline meediakunst jne.
Ülemaailmne muuseume ühendav organisatsioon ICOM (rahvusvaheline muuseumide nõukogu) võttis 2004. aastal vastu täiendatud muuseumide eetikakoodeksi, mille lõik 2.18 kirjeldab muuseumikogude säilitamise põhimõtteid:
„2.18. Kogude säilivus
Muuseum peab looma ja kehtestama printsiibid, mis kindlustavad kogude (nii alaliste kui ajutiste) ning nendekohase informatsiooni heale tavale vastava talletamise ning juurdepääsu kasutamiseks nii, et need saab tulevastele põlvedele üle anda nii heas ja turvalises seisundis, kui see on praeguste teadmiste ja ressursside juures võimalik.“
Konservaatorite/restauraatorite töö lähtub järgmistest etappidest ja põhimõtetest:
1. ANDMETE KIRJAPANEK. Kõikide kogude ja üksikesemete kohta tuleb kirja panna andmed nende päritolu, muuseumikogusse kuulumise, asukoha, mõõtude ja materjalikasutuse kohta. Fotode lisamine on väga oluline ning informatiivne osa esemete kirjeldamisel.
2. UURINGUD. Enne otsuste tegemist kunstitööde säilitamise kohta tuleb viia läbi uuringuid, et tuvastada kõik kahjustused, saada uut infot töö materjalikasutuse ja ajaloolise ja/või kultuurilise päritolu kohta. Alustada tuleks kunstitöö vaatlemisest palja silmaga, seejärel luubiga. Kaasaegsete vahenditena kasutatakse ka fluorestsents-[1], infrapuna-[2] ja röntgeniaparaate[3], et vaadata täpsemalt maalide pealispinda ja näha värvikihtide alla. Võttes kunstitöölt imetillukesi värviproove, saab määrata nende keemilisi koostisi. Seega on uuringutesse tihti kaasatud lisaks konservaatoritele-restauraatoritele ka teadlased (keemikud, loodusgeograafid) ja kunstiajaloolased.
3. OTSUSTUSED SÄILITAMISEKS. Otsustusprotsess on alati vastutusrikas ja keeruline etapp esemete säilitamisel, kuna lahenduskäike on mitmeid ja arvesse tuleb võtta erinevaid tegureid. Traditsiooniliste muuseumieksponaatide ja kunstitööde puhul lähtuvad konservaatorid ja restauraatorid järgmistest põhimõtetest:
- autentset ehk originaalset ei tohi hävitada. See nõue eristab konserveerimist-restaureerimist lihtsalt parandamisest ja remontimisest. Algupärasesse materjali tuleb suhtuda austusega!
- eelmisest punktist tulenevalt tuleb pigem eelistada edasise lagunemise peatamist (konserveerimist) ja võimalikult vähe sekkuda eseme välimusse (st. mitte restaureerida). Seega katkisi osi ei asendata, (värvi)kadusid ei taastata, kõik silmale nähtav on autentne.
- kunstitööde puhul tekib enamasti vajadus kunstitöö taastamise ehk restaureerimise järele, et puuduolevad osad ei muutuks häirivaks ning kunstitööd vaadeldes saaks samasuguse elamuse kui teose sünnihetkel – selles seisneb taiese kunstiväärtus. Restaureerimise eesmärgiks on võimaldada kunstitööd esteetiliselt nautida ühtse tervikuna.
- kõiki kriime ja kulumisjälgi ei ole vaja ära parandada, nendes peitub eseme vanuse ja ajaloolisuse väärtus. Kulumine ning paatina[4] on kui jäljed, ajaloodokumendid möödunud perioodidest ja esemega toimunud sündmustest.
- silmas tuleb pidada ka eseme tähendusväärtust: kuidas kõnetab objekt iga üksikisikut; milline on selle tähtsus konkreetse muuseumi kogus; kas antud kunstitöö märgitakse ära Eesti (ja Euroopa) kunstiajaloo kontekstis ning kas tulevastele põlvedele hakkab töö kandma sama tähendust kui tänapäeval.
4. KONSERVEERIMINE-RESTAUREERIMINE. Tööde teostamisel tuleb valmis olla ootamatusteks, näiteks võib välja kooruda uusi väärtuslikke avastusi (nähtava maalikihi alt ilmub teisi maalinguid) või osutub valitud kemikaal eseme puhastamisel ebasobivaks. Sellistel puhkudel tuleb kiiresti uusi otsuseid vastu võtta ning taas erinevaid tegureid kaaluda. Kõik kunstitöö säilitamise käigus tehtud toimingud tuleb kirjalikult ja fotode abil dokumenteerida.
5. HOOLDAMINE. Optimaalsed hoiutingimused peavad olema esemetele tagatud nii hoidlates, näituseruumides kui ka eksponaatide transportimisel (vajadusel asetatakse taiesed ühest kohast teise viimiseks spetsiaalse mikrokliimaga kasti). Optimaalsete hoiutingimustena peetakse silmas näiteks muutumatu niiskuse ja temperatuuri taseme hoidmist ning ereda valguse eest kaitsmist, et ennetada esemetele kahjustuste tekkimist. Muuseumidel peab olema ka tegevuskava kogude päästmiseks relvastatud konfliktide ja teiste inimtekkeliste või looduslike katastroofide korral.
5. HOOLDAMINE. Optimaalsed hoiutingimused peavad olema esemetele tagatud nii hoidlates, näituseruumides kui ka eksponaatide transportimisel (vajadusel asetatakse taiesed ühest kohast teise viimiseks spetsiaalse mikrokliimaga kasti). Optimaalsete hoiutingimustena peetakse silmas näiteks muutumatu niiskuse ja temperatuuri taseme hoidmist ning ereda valguse eest kaitsmist, et ennetada esemetele kahjustuste tekkimist. Muuseumidel peab olema ka tegevuskava kogude päästmiseks relvastatud konfliktide ja teiste inimtekkeliste või looduslike katastroofide korral.
LISALUGEMIST JA VAATAMIST
Traditsiooniliste kunstitööde uurimisest võid vaadata dokumentaalfilmi Püramiidi tipus: tehniline kunstiajalugu ja restaureerimisest lugeda projekti koopia. koopia! koopia? loengutekstist siin.
Traditsiooniliste kunstitööde uurimisest võid vaadata dokumentaalfilmi Püramiidi tipus: tehniline kunstiajalugu ja restaureerimisest lugeda projekti koopia. koopia! koopia? loengutekstist siin.
[1] Fluorestsentsvalgus ehk diskoteekides kasutatav sinakas valgus näitab varasemaid restaureerimisjälgi ja ülemaalinguid maali pinnal, samuti on see abivahendiks maali lakikihi eemaldamisel.
[2] Infrapunakiired tungivad läbi värvikihtide ning selle abil saab näha süsinikku sisaldavat kunstniku alusjoonist. Saadud info aitab kunstiajaloolastel analüüsida kunstniku „käekirja“ ning teha järeldusi teose autorluse kohta.
[3] Eesti Kunstimuuseumi konservaatorid käivad maalidest röntgenpilte tegemas Magdaleena haiglas. Röntgenpilt võimaldab maalist „läbi vaadata“ – näha on kõik maalingukihid. Nii saab analüüsida kunstitöö aluse, krundi ja maalingukihtide seisundit, aga ka võimalikke alumisi maalinguid tuvastada.
[4] Paatina on pika aja jooksul ladestunud saaste ja määrdumise kiht vanadel kunstiesemetel või arhitektuuriobjektidel.