materjal vs mõte
TAUSTTEAVE ÕPETAJALE - ERKI KASEMETSA INFOSTRUKTUURID
2006. aastal toimus Erki Kasemetsa näitus „Informatsioon“ Hobusepea galeriis Tallinnas, kus ta eksponeeris sadadest CD-plaatidest laotud korrapäraseid geomeetrilisi struktuure ehk infostruktuure.
Infostruktuuride installatsioonil on mitu tähenduste tasandit:
1. CD kui andmekandja. CD-plaatide valik kunstitöö materjalina ei ole juhuslik, sellel on autori jaoks kindel tähendus. Esmalt tutvume materjaliga lähemalt - mis on CD?
CD (ingl. k.: compact disc) on optiline ketas, mida kasutatakse andmekandjana informatsiooni säilitamiseks. Esimest korda tutvustati CD-d 1976. aastal kui murrangulist hüpet muusikakandjate helikvaliteedis võrreldes pragisevate vinüülplaatide ja sahisevate kassettidega. Algselt olidki CD-d mõeldud vaid muusika salvestamiseks. CD-plaatide tehnoloogia arendajateks olid ühinenud jõududega Sony ja Philips. Esimene proovi-CD kandis Richard Straussi "Alpisümfooniat" ning esimene tehases valmistatud CD oli ABBA album "The Visitors". Kuigi saavutatud helikvaliteet CD näol oli omal ajal revolutsiooniline, läks laialdase populaarsuse võitmiseks veel aastaid. Põhjus oli hinnas: esmalt maksis 1982. aastal müügile tulnud plaadimängija 730 USD (tänases rahas oleks see 1350 eurot) ja CD-plaat ise 15 USD (tänases vastes 27 eurot). Seega oli plaadimängija ostmine ja muusikakollektsiooni väljavahetamine väga kulukas ettevõtmine. Sellest sündis tootjatel otsus hakata tootma plaate klassikalise muusikaga, lootes, et klassikalise muusika austajad väärtustavad puhast heli enam ning on ka maksujõulisemad.
Legendi järgi määras helikandja 12 cm-se läbimõõdu tootmisettevõtte Sony kangekaelsus – nad nõudsid, et ajaliselt mahuks plaadile Beethoveni IX sümfoonia ning pikim variant selle helitöö salvestisest kestis 74 minutit, millest saigi CD-plaatide standard.
1984. aastal arendati tehnoloogiat edasi ja loodi võimalus ka teiste andmetüüpide hoidmiseks CD-plaadil. Sellest ajast alates on CD olnud üks kõige populaarsemaid muusika kuulamise ja andmete salvestamise viise ajaloos. Tänapäevaks on toodetud sadu miljardeid muusikaga CD-plaate, kuigi täpseid andmeid on võimatu kindlaks teha eelkõige lihtsa kopeerimismeetodi ja hüppelise plaadi-piraatluse tõusu tõttu, mainimata veel miljardeid tavakasutajale andmete salvestamiseks mõeldud plaate.
CD-plaadid on vahelüliks eelnenud analoog-tehnoloogia vinüülide õitseaja ja uue digi-ajastu vahel. Tänaseks päevaks on CD plaadid suures osas juba asendunud digitaalse säilitamise vahenditega, näiteks mälupulkade, DVD-de ja virtuaalsete „pilvedega“. Sellele vaatamata, kolm aastakümmet pärast CD-plaatide müügiletulekut, toodetakse aastas sadu miljoneid plaate ning Ameerika Ühendriikides moodustasid 2012. aastal 61% kõikidest müüdud muusikaalbumitest just CD-plaadid.
Tõenäoliselt ei kao ka tulevikus CD-d käibelt täielikult, kuna inimese loomuses on kiinduda materiaalsetesse esemetesse, mida saab käes hoida ja vaadata. See selgitab ka fenomeni, miks vinüülplaatide läbimüük on viimastel aastatel taas tõusma hakanud. Vinüülid on kogunud populaarsust isegi nii noorte inimeste seas, kes ise polnud sündinudki vinüülide kõrghetkel. CD-d muutuvad ajaga samasugusteks retro-uunikumideks.
TAUSTTEAVE ÕPETAJALE - ERKI KASEMETSA INFOSTRUKTUURID
2006. aastal toimus Erki Kasemetsa näitus „Informatsioon“ Hobusepea galeriis Tallinnas, kus ta eksponeeris sadadest CD-plaatidest laotud korrapäraseid geomeetrilisi struktuure ehk infostruktuure.
Infostruktuuride installatsioonil on mitu tähenduste tasandit:
1. CD kui andmekandja. CD-plaatide valik kunstitöö materjalina ei ole juhuslik, sellel on autori jaoks kindel tähendus. Esmalt tutvume materjaliga lähemalt - mis on CD?
CD (ingl. k.: compact disc) on optiline ketas, mida kasutatakse andmekandjana informatsiooni säilitamiseks. Esimest korda tutvustati CD-d 1976. aastal kui murrangulist hüpet muusikakandjate helikvaliteedis võrreldes pragisevate vinüülplaatide ja sahisevate kassettidega. Algselt olidki CD-d mõeldud vaid muusika salvestamiseks. CD-plaatide tehnoloogia arendajateks olid ühinenud jõududega Sony ja Philips. Esimene proovi-CD kandis Richard Straussi "Alpisümfooniat" ning esimene tehases valmistatud CD oli ABBA album "The Visitors". Kuigi saavutatud helikvaliteet CD näol oli omal ajal revolutsiooniline, läks laialdase populaarsuse võitmiseks veel aastaid. Põhjus oli hinnas: esmalt maksis 1982. aastal müügile tulnud plaadimängija 730 USD (tänases rahas oleks see 1350 eurot) ja CD-plaat ise 15 USD (tänases vastes 27 eurot). Seega oli plaadimängija ostmine ja muusikakollektsiooni väljavahetamine väga kulukas ettevõtmine. Sellest sündis tootjatel otsus hakata tootma plaate klassikalise muusikaga, lootes, et klassikalise muusika austajad väärtustavad puhast heli enam ning on ka maksujõulisemad.
Legendi järgi määras helikandja 12 cm-se läbimõõdu tootmisettevõtte Sony kangekaelsus – nad nõudsid, et ajaliselt mahuks plaadile Beethoveni IX sümfoonia ning pikim variant selle helitöö salvestisest kestis 74 minutit, millest saigi CD-plaatide standard.
1984. aastal arendati tehnoloogiat edasi ja loodi võimalus ka teiste andmetüüpide hoidmiseks CD-plaadil. Sellest ajast alates on CD olnud üks kõige populaarsemaid muusika kuulamise ja andmete salvestamise viise ajaloos. Tänapäevaks on toodetud sadu miljardeid muusikaga CD-plaate, kuigi täpseid andmeid on võimatu kindlaks teha eelkõige lihtsa kopeerimismeetodi ja hüppelise plaadi-piraatluse tõusu tõttu, mainimata veel miljardeid tavakasutajale andmete salvestamiseks mõeldud plaate.
CD-plaadid on vahelüliks eelnenud analoog-tehnoloogia vinüülide õitseaja ja uue digi-ajastu vahel. Tänaseks päevaks on CD plaadid suures osas juba asendunud digitaalse säilitamise vahenditega, näiteks mälupulkade, DVD-de ja virtuaalsete „pilvedega“. Sellele vaatamata, kolm aastakümmet pärast CD-plaatide müügiletulekut, toodetakse aastas sadu miljoneid plaate ning Ameerika Ühendriikides moodustasid 2012. aastal 61% kõikidest müüdud muusikaalbumitest just CD-plaadid.
Tõenäoliselt ei kao ka tulevikus CD-d käibelt täielikult, kuna inimese loomuses on kiinduda materiaalsetesse esemetesse, mida saab käes hoida ja vaadata. See selgitab ka fenomeni, miks vinüülplaatide läbimüük on viimastel aastatel taas tõusma hakanud. Vinüülid on kogunud populaarsust isegi nii noorte inimeste seas, kes ise polnud sündinudki vinüülide kõrghetkel. CD-d muutuvad ajaga samasugusteks retro-uunikumideks.
2. CD kui info pakend. Me elame asjade maailmas. Kui enne oli ühiskonda siduvaks elemendiks keel, siis nüüd on asjad muutunud oluliseks. Pakendite osakaal on seejuures järjest kasvanud nii koguseliselt tootmises kui ka nende kujundusele pühendatud ressursside poolest. Samas on taara eesmärk üldjuhul mitte iseenda eksponeerimine, vaid selle sees oleva teise kauba atraktiivsemaks muutmine. Pärast tarvitamist jäävad aga piimapakid või plekkpurgid kasutuks, tühjaks. CD-plaat on seevastu pakendiliik, mis ei ole tühi, ning see võlubki Erki Kasemetsa. Võrreldes kaasaegsemate digitaalsete info salvestamise võimalustega – näiteks „pilvedega“ (Google Docs, Dropbox, sotsiaalvõrgud jt) – on CD-plaadid ka kõige kestvamad kaubanduses kättesaadavatest infokandjatest. Isegi kui me andmeid CD-kettalt enam kätte ei saa, on need alles. Siit tuleneb järgmine tähenduste-tasand:
3. Informatsiooni kaduvus ja jäävus.
Iga CD sisaldab kindlat infot, mis kunagi kellegi poolt on valmiskujul ostetud või ise salvestatud ning omab valdaja jaoks teatud tähendust . CD-plaatidega käivad kaasas isiklikud lood: kust saadi see plaat, mis sinna peale salvestati, milliseid tundeid see tekitas jne. Kuid kõik need mingil kindlal ajahetkel olulised ja tähendusrikkad infokogumid on muutunud kasututeks kas seetõttu, et plaadid ei täida enam oma algset funktsiooni ning andmed ei ole „loetavad“ või on neile salvestatud informatsioon säilitamist mitteväärivaks hinnatud. Kas infot on enam üldse mõttekas talletada, kuhu ja kui kauaks? Kaasaskantavatele mälupulkadele ja „pilvedesse“ laetud teave on muutunud sama käegakatsutamatuks ja ebareaalseks kui meie peades keerlevad unistused ja mälestused. Suur osa meie igapäevaelust ei ole enam piiratud ka füüsilise ruumiga, inimeste loodud kultuur ja teadus muutub aina nähtamatumaks. Mis siis lõpuks alles jääb?
4. Infomüra vs inforahu. Kuigi silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel ketastel on informatsioon kindlalt talletatud ja jääb sinna püsima igavesti kasvõi kildude kaupa, ei tekita Erki Kasemetsa kõrge teabekonsentratsiooniga plaatide kogumid sellele vaatamata infomüra. Pigem on kunstnik loonud inforahu situatsiooni: teave ei ole näitusekülastajatele loetav, kättesaadav, see on plaatidel peidus värvikihi all.
Rahu sisendab ka ketaste korrapärane organiseerimine galerii seintel.
5. Korrastatus. Ülesehituselt ei ole Erki Kasemetsa CD-plaadid suvaliselt ega ka lihtsa ruudustiku põhimõttel üksteise kõrvale ja kohale laotud, vaid lähtuvad kärje-struktuurist ning on allutatud kindlale matemaatilisele valemile. Kärg on looduse kõige loomulikum, tugevam ja tihedam struktuur, millest organismid koosnevad. Kasemetsa koostatud kärje-mustrilehed on universaalsed ning sobivad kasutamiseks nii tühjade plekkpurkidega kui CD-plaatidega (esitluses väljatoodud kavandid on purkidel põhinevad, seetõttu ka ülesehituselt tihedamad).
6. Seos keskkonnaga, kus tööd üleval on. Näituseruumis on järgitud ukseava ning trepi asukohti, paiguti kulgeb töö üle torude, ventilatsiooniklappide ja vuukide, mängides ruumielementidega kaasa. Suuremõõtmelisusega tekitab teos erilise keskkonna, justkui viibiks vaataja digiruumis, infostruktuuride hammasrataste vahel. Samas ei ole ruum kunagi lõpetatud ja valmis, Kasemets jätab oma näitustel külastajatele vabaduse plaate ise kujundada ja struktuure edasi laduda. Eksponeeritud digiruum on pidevalt uue infoga täituv ja muutuv, protsess ei peatu ning näitus ei saa kunagi valmis. Ei peatu ka aeg.
3. Informatsiooni kaduvus ja jäävus.
Iga CD sisaldab kindlat infot, mis kunagi kellegi poolt on valmiskujul ostetud või ise salvestatud ning omab valdaja jaoks teatud tähendust . CD-plaatidega käivad kaasas isiklikud lood: kust saadi see plaat, mis sinna peale salvestati, milliseid tundeid see tekitas jne. Kuid kõik need mingil kindlal ajahetkel olulised ja tähendusrikkad infokogumid on muutunud kasututeks kas seetõttu, et plaadid ei täida enam oma algset funktsiooni ning andmed ei ole „loetavad“ või on neile salvestatud informatsioon säilitamist mitteväärivaks hinnatud. Kas infot on enam üldse mõttekas talletada, kuhu ja kui kauaks? Kaasaskantavatele mälupulkadele ja „pilvedesse“ laetud teave on muutunud sama käegakatsutamatuks ja ebareaalseks kui meie peades keerlevad unistused ja mälestused. Suur osa meie igapäevaelust ei ole enam piiratud ka füüsilise ruumiga, inimeste loodud kultuur ja teadus muutub aina nähtamatumaks. Mis siis lõpuks alles jääb?
4. Infomüra vs inforahu. Kuigi silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel ketastel on informatsioon kindlalt talletatud ja jääb sinna püsima igavesti kasvõi kildude kaupa, ei tekita Erki Kasemetsa kõrge teabekonsentratsiooniga plaatide kogumid sellele vaatamata infomüra. Pigem on kunstnik loonud inforahu situatsiooni: teave ei ole näitusekülastajatele loetav, kättesaadav, see on plaatidel peidus värvikihi all.
Rahu sisendab ka ketaste korrapärane organiseerimine galerii seintel.
5. Korrastatus. Ülesehituselt ei ole Erki Kasemetsa CD-plaadid suvaliselt ega ka lihtsa ruudustiku põhimõttel üksteise kõrvale ja kohale laotud, vaid lähtuvad kärje-struktuurist ning on allutatud kindlale matemaatilisele valemile. Kärg on looduse kõige loomulikum, tugevam ja tihedam struktuur, millest organismid koosnevad. Kasemetsa koostatud kärje-mustrilehed on universaalsed ning sobivad kasutamiseks nii tühjade plekkpurkidega kui CD-plaatidega (esitluses väljatoodud kavandid on purkidel põhinevad, seetõttu ka ülesehituselt tihedamad).
6. Seos keskkonnaga, kus tööd üleval on. Näituseruumis on järgitud ukseava ning trepi asukohti, paiguti kulgeb töö üle torude, ventilatsiooniklappide ja vuukide, mängides ruumielementidega kaasa. Suuremõõtmelisusega tekitab teos erilise keskkonna, justkui viibiks vaataja digiruumis, infostruktuuride hammasrataste vahel. Samas ei ole ruum kunagi lõpetatud ja valmis, Kasemets jätab oma näitustel külastajatele vabaduse plaate ise kujundada ja struktuure edasi laduda. Eksponeeritud digiruum on pidevalt uue infoga täituv ja muutuv, protsess ei peatu ning näitus ei saa kunagi valmis. Ei peatu ka aeg.