koopia. koopia! koopia?
LOENG MAALIDE KONSERVEERIMISEST JA RESTAUREERIMISEST
Ülevaadet maalide konserveerimisest ja restaureerimisest illustreerib esitlus. Loengutekstis on sulgudes välja toodud viited teemakohastele slaididele.
SUUNAVAD KÜSIMUSED ÕPILASTELE ARUTLUSEKS:
MÕISTED:
Säilitamine (konserveerimine, restaureerimine) - tegevused, mille eesmärgiks on aeglustada kunstiobjektide vananemist, puhastada neid mustusest, takistada lagunemist ja pikendada kasutusaega [1].
Konservaator-restauraator – isik, kes on professionaalselt ette valmistatud tegelema esemete ja kunstiobjektide säilitamisega.
Tehniline kunstiajalugu – teadusvaldkond, mis kaasaegse tehnoloogia vahendite ja klassikalise kunstiajaloo liitmise abil uurib-analüüsib kunstitaieseid. Interdistsiplinaarses koostöös ühendab valdkond kunstiajaloolasi, kuraatoreid, konservaatoreid ja konserveerimisteadureid (keemikuid, füüsikuid, biolooge).
RESTAURAATORI elukutse tekkis koos suurte avalike kollektsioonide ning muuseumide loomisega 18.-19. sajandil. Tänapäeval eelistavad kunstitaieste säilitamisega tegelejad nimetada ennast konservaator-restauraatoriteks või lihtsalt konservaatoriteks.
Veel eelmisel sajandil eelistati üleliia kahjustatud teoste puhul nende asendamist koopiatega või originaalile puuduolevate fragmentide lisamist. Tänapäeval peetakse kinni originaalsuse-kontseptsioonist: sekkumine mälestisse peab olema minimaalne; parandused peavad olema selgesti äratuntavad ning kergesti eemaldatavad (ehk tagasipööratavad) originaali kahjustamata. Restauraator-konservaatori materjalid ja töömeetodid peavad seega võimaldama tulevikus järgmistel restauraator-konservaatoritel hooldada ja uurida kunstitööd. Kõik säilitamistööd peavad olema kirjalikult ja fotodena täpselt dokumenteeritud. Kaugelt vaadates on taastatud kohad tavaliselt märkamatud, kuna restaureerimine peab kaasa aitama ajaloolise kunstiteose ühtsusele, seevastu lähedalt uurides on erinevused originaali ja lisanduste vahel selgelt eristatavad.
Kuidas taastada maali nii, et konservaator-restauraatori töö oleks eristatav? Selleks on maalide puhul mitu võimalust - hävinenud detailid maalil täidetakse kas
SLAID 3: Vaatame filmis käsitletud Boschi ja Bruegheli näituse Kopenhaageni ja Tallinna tööde põhjal, milles seisnesid käsitletud kunstiteoste restaureerimistööd. Õpilased arvavad, mida igal erineval fotol maaliga tehakse ning millises järjekorras restaureerimistöid teostatakse. Säilitamistööde õige järjekord on (suurendamiseks kliki pildil):
LOENG MAALIDE KONSERVEERIMISEST JA RESTAUREERIMISEST
Ülevaadet maalide konserveerimisest ja restaureerimisest illustreerib esitlus. Loengutekstis on sulgudes välja toodud viited teemakohastele slaididele.
SUUNAVAD KÜSIMUSED ÕPILASTELE ARUTLUSEKS:
- Mida tähendavad mõisted restaureerima ja konserveerima? Püüa loogiliselt tuletada.
- Oled Sa kunagi näinud või uurinud restaureeritud tööd? Järgmine kord vaata vanu maale muuseumis ja galeriides väga lähedalt, proovi leida restaureeritud kohti.
- Kui Sa oleksid konservaator-restauraator ning peaksid lähtuma põhimõttest, et taastatud detail peab olema autoritööst selgelt eristatav, kuid kaugelt vaadates ei oleks parandused märgatavad – kuidas Sa seda teeksid? (SLAID 2)
- (SLAID 3): Millised on Sinu oletused, mida fotodel maaliga tehakse ning millises järjekorras restaureerimistöid peaks teostama?
- (SLAID 9) Proovi arvata, millest on tekkinud fotodel näidatud maalikahjustused?
MÕISTED:
Säilitamine (konserveerimine, restaureerimine) - tegevused, mille eesmärgiks on aeglustada kunstiobjektide vananemist, puhastada neid mustusest, takistada lagunemist ja pikendada kasutusaega [1].
Konservaator-restauraator – isik, kes on professionaalselt ette valmistatud tegelema esemete ja kunstiobjektide säilitamisega.
Tehniline kunstiajalugu – teadusvaldkond, mis kaasaegse tehnoloogia vahendite ja klassikalise kunstiajaloo liitmise abil uurib-analüüsib kunstitaieseid. Interdistsiplinaarses koostöös ühendab valdkond kunstiajaloolasi, kuraatoreid, konservaatoreid ja konserveerimisteadureid (keemikuid, füüsikuid, biolooge).
RESTAURAATORI elukutse tekkis koos suurte avalike kollektsioonide ning muuseumide loomisega 18.-19. sajandil. Tänapäeval eelistavad kunstitaieste säilitamisega tegelejad nimetada ennast konservaator-restauraatoriteks või lihtsalt konservaatoriteks.
Veel eelmisel sajandil eelistati üleliia kahjustatud teoste puhul nende asendamist koopiatega või originaalile puuduolevate fragmentide lisamist. Tänapäeval peetakse kinni originaalsuse-kontseptsioonist: sekkumine mälestisse peab olema minimaalne; parandused peavad olema selgesti äratuntavad ning kergesti eemaldatavad (ehk tagasipööratavad) originaali kahjustamata. Restauraator-konservaatori materjalid ja töömeetodid peavad seega võimaldama tulevikus järgmistel restauraator-konservaatoritel hooldada ja uurida kunstitööd. Kõik säilitamistööd peavad olema kirjalikult ja fotodena täpselt dokumenteeritud. Kaugelt vaadates on taastatud kohad tavaliselt märkamatud, kuna restaureerimine peab kaasa aitama ajaloolise kunstiteose ühtsusele, seevastu lähedalt uurides on erinevused originaali ja lisanduste vahel selgelt eristatavad.
Kuidas taastada maali nii, et konservaator-restauraatori töö oleks eristatav? Selleks on maalide puhul mitu võimalust - hävinenud detailid maalil täidetakse kas
- neutraalse (halli) tooniga (SLAID 2: A) - seejuures tekib psühholoogiline efekt, kus inimtaju "täidab" ise tühimikud,
- triibutades (SLAID 2: B) või
- täpitades raster-põhimõttel - kaugelt vaadates sulandub pilt ühtseks tervikuks.
SLAID 3: Vaatame filmis käsitletud Boschi ja Bruegheli näituse Kopenhaageni ja Tallinna tööde põhjal, milles seisnesid käsitletud kunstiteoste restaureerimistööd. Õpilased arvavad, mida igal erineval fotol maaliga tehakse ning millises järjekorras restaureerimistöid teostatakse. Säilitamistööde õige järjekord on (suurendamiseks kliki pildil):
Kui kunstiteosega on läbi viidud uuringud ning alustatakse säilitamistöödega, siis esmajärjekorras eemaldatakse maali tagaküljelt tugevduseks pandud jäigad puuliistud. Need on sinna paigutatud 19. sajandil ning kuna nad olid maalile liimitud, siis olid need liiga jäigad, ohustades maali – ruumi niiskustaseme muutudes tõmbusid puitpaneelid kokku või pundusid. See omakorda põhjustas maalikihi pragunemise ja värvi irdumise. Uued tugevdused maali tagaküljel võimaldavad puidul liikuda. (Lõuendi puhul paigatakse kahjustunud kohad.) (SLAID 4)
Järgmiseks viiakse läbi vanade koltunud ja pragunenud lakikihtide, restaureerimiste käigus lisatud värvikihtide ning kogunenud mustuse (tolm, inim- ja loomakarvad, tahm) eemaldamine vatitiku ja erinevate keemiliste lahustite abil. See on väga aeganõudev protsess. (SLAID 5)
Kolmandas etapis toimub toneerimine ehk värvikadude täitmine. Kopenhaageni maalil ilmnesid suured kahjustused kahe maali aluseks oleva puupaneeli liitekohas. Eelmiste restaureerimiste käigus olid värvikaod üle maalitud nii, et lähtuti teose kollakas-pruunikaks tõmbunud toonidest (tumenenud ilme andis vananenud lakikiht). Seekordses laki eemaldamise käigus poleks värvierinevuste tõttu sobinud säilitada eelmise restaureerimise käigus tehtud parandusi, seetõttu need eemaldati. (SLAID 6): ülemisel fotol on näha maali detail enne ennistamist (kahjustatud koht on üle maalitud, järgides üldise terviku põhimõtet ehk siis kollakas-pruunikas varjundis, alumisel fotol on näha kahjustatud koht väljapuhastatuna). Kuna tegemist on väga detailse maaliga ja seda vaadeldakse väga lähedalt, otsustas konservaator restaureeritud kohta mitte eristada. Ta põhjendas seda asjaoluga, et maali terviklikkusele ja esteetikale ei oleks see kaasa aidanud, vaid pigem vaadeldavust häirinud. Seetõttu taastas ta kahjustatud koha võimalikult täpselt (pidades siiski silmas, et tema lisandusi on tulevikus võimalik maali kahjustamata eemaldada).
Tallinnas asuval maalil on mehe seljas oleva koti alumisse kihti maalitud siga – sama siga on ka nähtav teistel töödel, kuid miks on ta Tallinna maalil üle maalitud? Põhjus jääb ebaselgeks, uuringud näitasid, et ülemaaling on tehtud varsti pärast teose valmimist, kusjuures siga on maalitud meisterlikult ning maaling on heas seisus. Ülemaaling on aga väärtusetu ja selle võiks eemaldada. Kuid konservaator otsustas siga mitte kotikihi seest välja puhastada, kuna praegu kasutuses olevate lahustitega ei ole võimalik seda teha alumist maalingukihti kahjustamata. See töö jääb tulevase konservaatorite põlvkonna hooleks. (SLAID 7)
Aga mitte alati pole ülemaalingud kunstilise väärtuseta. Näiteks vene ikoonide puhul on meistrid teatud aja tagant maalinud uue kihi peale, ent kõik kihid on väärtuslikud ja säilitamist väärivad. Konservaator-restauraatori ülesanne on pidevalt otsuseid vastu võtta – mis on enim väärtuslik ja vajab säilitamist ning millistest detailidest võib loobuda. Otsused ei ole alati kerged.
Restaureerimistööde lõppjärgus lakitakse maal taas kaitsva kihiga. (SLAID 8)
Kui taies on konserveeritud-restaureeritud, siis järgmine oluline samm on soodsate hoiutingimuste loomine. Kunstitööd on väga tundlikud temperatuuri- ja niiskusemuutustele, ka valgusele ja ultraviolettvalgusele. Temperatuuri ning niiskuse kahjustused põhjustavad maalide pragunemise ja värvikihi pudenemise (kuna maalide alusmaterjal hakkab vett ära andma või sisse võtma, seega paisuma või kokku tõmbuma). Päikesevalgus pleegitab värvipigmente, ultraviolettkiirgus põhjustab samuti värvimuutusi laki- ja värvikihis. Keskkonnas ringlev tolm, rasv ja keemilised ühendid ladestuvad maali pinnale. Lisaks võivad maalile kahjustusi tekitada ka ebasobivad transportimistingimused ja õnnetused (kukkumine, kriimustamine jt). Ka putukkahjustused ja hallitamine ohustavad maale, eelkõige nende alusmaterjale puitu ja lõuendit. (SLAID 9) Kunstiväärtuste paremaks säilimiseks paigutatakse muuseumisaalidesse niiskusemõõtjad (ja videokaamerad või valvurid) ning eriti hinnalised tööd asetatakse teatud mikrokliima tagamiseks mikrokarpi.
Maalikahjustused ja nende tekkepõhjused (suurendamiseks ja kommentaaride vaatamiseks kliki piltidel):
[1] NB! Kunstiobjektide puhul on mõisted säilitamine, konserveerimine ja restaureerimine suures osas kattuvad, seetõttu on nad siinkohal ühise seletusega esitatud. Võrdluseks definitsioonid, mis kehtivad teiste ajalooliste esemete ja arhitektuurimälestiste puhul: restaureerimine (vana-prantsuse k.: restorer < ladina k.: restaurāre "tagasi andma, uuesti üles ehitama, parandama") on arhitektuurimälestise hilisemate väärtusetute ja ilmet rikkuvate lisandite eemaldamine ja hävinud osade taastamine. Konserveerimine (vana-prantsuse k.: conserver, ladina k.: conservare "hoidma, säilitama") on arhitektuurimälestise säilimiseks teostatavad tööd, mis objekti välimuselt ei muuda, st. tõkestatakse objekti edasine häving, kinnitatakse pudenevad osad, pind puhastatakse mustusest. Objekt näeb enne ja pärast konserveerimistöid välja samasugune. Säilitamine hõlmab kõiki konserveerimise ja restaureerimise tegevusi.